Vee- ja õhufiltrite filtreerimispõhimõtete ja -meetodite erinevused

Vees hõljuvate osakeste püüdmiseks kasutatakse selliseid materjale nagu filtrivõrgud ja kiud. Näiteks PP (polüpropüleenist) puuvillafiltrite kiustruktuur võib blokeerida teatud pooride suurusest suuremad lisandid. Tavaliselt kasutatakse seda eelfiltreerimiseks suurte tahkete osakeste, nagu sete ja rooste, eemaldamiseks.

Mõned aktiivsöe veefiltrid suudavad läbi aktiivsöe poorse struktuuri absorbeerida vees olevaid orgaanilisi aineid ja kloorijääke. Näiteks võib kokkusurutud aktiivsöefilter tõhusalt adsorbeerida vees lõhnu ja kahjulikke keemilisi aineid.

Mõned spetsiaalsed veefiltrid sisaldavad ioonvahetusvaikusid ja muid materjale, mis võivad keemiliste reaktsioonide kaudu eemaldada veest raskemetalliioone, kaltsiumi ja magneesiumi ioone. Näiteks võib veepehmendajates kasutatav ioonvahetusvaigufilter asendada vees sisalduvaid kaltsiumi- ja magneesiumiioone, et vähendada vee karedust.

Kui õhk voolab läbi filtri, ei saa suuremad tahked osakesed inertsiaalsete jõudude mõjul õhuvooluga sujuvalt läbi filtri, vaid põrkuvad kokku filtri kiududega ja püütakse kinni. Näiteks mõnes jämedas õhufiltris põhjustab kiudude paigutus läbimisel õhuvoolu suuna muutumist ja tahked osakesed jäävad inertsi tõttu kinni.

Väga väikeste osakeste (näiteks nanomeetri suuruste osakeste) puhul on nende Browni liikumine õhus üsna ilmne. Kui need osakesed lähenevad filtri kiududele, levivad nad Browni liikumise tõttu kiudude pinnale ja adsorbeeruvad. See meetod on tõhus väikeste osakeste püüdmiseks ja sellel on oluline roll kõrge efektiivsusega õhufiltrites.

Sarnaselt veefiltrite füüsilisele filtreerimisele võivad õhufiltrite kiud õhus olevaid tahkeid osakesi otse kinni püüda. Näiteks HEPA (kõrge efektiivsusega tahkete õhufiltrite) peenkiudstruktuur suudab kinni püüda rohkem kui 99,97% osakestest, mille suurus on 0,3 mikronit.